N. Liidu ja lääneriikide
salajane koostööpakt
Juba Julius
Cesari ajast, aga võibolla isegi varem, kirjutasid võitjad endale ise ajalugu,
millest sobimatud tõed olid välja jäetud ja ajaloost sai sobilike valede
kogumik, millega ühiskonnal polnud hiljem midagi peale hakata. Meie aja
võltsingute allikaks on saanud Teine maailmasõda, mille mõningaid sündmusi ikka veel kiivalt varjatakse.
Moskva kahepalgeline poliitika ühelt poolt lääneriikide ja teiselt poolt
Saksamaa suhtes on üldiselt tuntud. Vene ajaloolased on väitnud, et vaatamata
Kremlist kostnud Hitleri-vastasest retoorikast, polnud Nõukogude juhtkond
tegelikult Saksamaa tugevnemise vastu. Moskva eesmärgiks oli Saksamaa toetamine,
kelles nähti vastukaalu nii lääneriikidele kui Poolale. Kaugema eesmärgina pidas
Moskva aga silmas territoriaalseid võite Euroopas.
Nagu nüüd on selgunud, astus Stalin juba kolmekümnendate keskel kontakti
Berliiniga ja taotles juba siis põhimõtteliselt samu eesmärke, nagu need oli
kirjas 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktis. 21. märtsil kohtusid
kindralid W. Von Blomberg, W. Fritsch ja W. Keitel Novgorodi lähedal erirongis
marssal Tuhhatševski ning N. Buhharini ja A. Rõkoviga. Järgmine läbirääkimine
toimus Prahas ja 1936. algul jõuti Moskvas kokkuleppele, kus põhimõtteliselt
lepiti kokku samades küsimustes, mis hiljem olid ära toodud MRPs. Peale selle
sai Saksamaa Moskvalt nõusoleku, et 1919. aasta Versailles’ rahuleping on
Saksamaa suhtes meelevaldne ja seda ei pea Saksamaa täitma. Ka toetas Moskva, et
Saksamaa peab saama naaberriikidelt tagasi sakslastega asustatud alad. Hitler
kinnitas, et kui Saksamaa kõne all olevad alad ja endised asumaad Aafrikas
tagasi saab, siis rohkem territoriaalseid pretensioone tal ei ole.
1939. aastal, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid Poolat,
sõlmisid Moskva ja Berliin 23. augustil Molotov-Ribbentropi
pakti.
Nõukogude Liidu ja lääneriikide salapakt
|
|
Marssal Mannerheim
|
Nagu Soome marssal Mannerheimi arhiivi- materjalide põhjal nüüd on
selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti veel üks salapakt
Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prant- susmaa vahel, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid
teadlik.
Nagu nüüd on selgunud, sõlmisid need kolm suurriiki 15. oktoobril 1939 -
s.o. kolm nädalat peale MRPd, salajase koostööpakti, mille eesmärgiks oli
Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N
Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja
Põhja-Norra.
See Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt oli kahe lääneriigi ja
Moskva poolt sõlmitud sõjaline sobing, mis kuni 2017-aastani on Inglismaa
arhiividesse suletud. Nimetatud salapakt tuli ilmsiks Soome marssal Carl
Gustav Emil von Mannerheimi poolt koostatud salajaste luurema- terjalide kausta
S-32 põhjal, mida Soome haridusnõunik reservmajor Erkki Hautamäki kasutas oma hiljuti ilmunud raamatu “Suomi
myrskyn silmässä” (Soome tormi
keerises) koosta- misel. Raamat on 342-leheküljeline ja pühendatud marssal
Mannerheimi usaldusmehele Vilho Tahva- naisele. Raamat ilmus 2004. aastal ka
rootsi keeles.
Kui Mannerheim 1917. aastal lahkus Tsaari-Venemaa armeest, leppis ta oma
sinna jäänud sõpradest-ohvitseridega
kokku nende kaudu salajase info saamises Venemaalt. Ohvitseride varjunimedeks olid Gregori, Irina ja Luci. Neilt saadud saladokumentidest sai alguse Mannerheimi salajane toimik
S-32.
1930. aastal õnnestus metsatöölisel ja parvepoisil Vilho Tahvanainenil oma valdusse saada Ilomantsin Koitajõel Soome
- N. Liidu piiri ületanud nõukogude agendil kaasas olnud salajased luureandmed
ja toimetas need Joensuu
sõjaväeringkonna ülema kätte.
1932. aastal õnnestus Tahvanainenil järjekordselt illegaalselt N. Liidu
- Soome piiri ületanud vene agendilt salajasi luuredokumente hankida ja viis
need 9. augustil 1932 isiklikult presidendi Svinhufvudi koju. Samal ajal tuli
sinna tollane kaitsenõukogu esimees (siis veel kindral) Mannerheim, kes värbas
Tahvenaineni oma usaldusmeheks.
Ohvitser Vilhau Tahvanainen valdas mitut
keelt, oli Soome luureagent ja erikuller, kes täitis marssal Mannerheimi
eriülesandeid.
1939. a.
novembris kohtus Tahvanainen marssal Mannerheimi käsul Eestis, Narva lähistel
agent Gregoriga, kes väidetavalt oli eesti päritoluga Vene polkovnik. Sellel
kohtumisel andis agent Tahvanainenile üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks
filmirulli.
12. novembril
hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus nende dokumentidega
tutvudes suurde hämmingusse. Dokumentidest selgus, et 15. oktoobril 1939
sõlmisid N. Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.
Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939 alustas N. Liit Soome vastu
sõda. Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise
eesmärgiks hoopiski mitte N. Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist
kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine, et seejärel tungida Põhja-Norrasse ja
Põhja-Rootsi.
Marssal
Mannerheimi poolt kogutud luureandmete põhjal oli N. Liidul 1940. aastal olemas
järgmine tegevuskava:
|
|
Erkki Hautamäki raamatu kaas
|
Lääneriikide
vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsiks okupeerima ja
annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima
hiljemalt 1940. aasta maikuu lõpuks. Nimelt teatas Stalini 28.
jaanuaril 1940 Briti mereväeministrile Winston Churchillile saadetud kirjas, et
kogu Soome, kaasa arvatud saared, on 15. maiks 1940 Punaarmee poolt vallutatud.
Stalini kirjale vastates esitas Churcill konkreetse kava Suurbritannia,
Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu ühisrinde loomiseks, mis nägi ette Saksamaa
ründamist kolmest suunast korraga.
1940 kevadel
pidid Suurbritannia ja Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama
sõjategevust Saksamaa vastu. Põhjarinde loomiseks pidid Briti väed maabuma
Norras ööl vastu 15. maid. Brittidega liitunud prantslased pidid võtma oma
kontrolli alla Taani ja Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu
alustatava sõja lõunarinne.
Jugoslaavia
pidi ründama Saksamaad "Böömi hobuseraua" kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La
Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud
dokumendid.
Hitler jõudis ette
Neist rünnakuplaanidest sai aga Hitler teada. Nimelt saatis üks saksa
luureagent 8. veebruaril 1940. aastal Londonist Berliini järgmise sisuga
salajase kiirteate:
“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta,
tõenäoliselt N Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister
Winston Churchill isiklikult. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged
turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline
ja kõrges auastmes ohvitser lahkusid koos Churc-hilliga
autos.”
Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävituslennukid.
Agendi poolt mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere
kohal ja sunniti maanduma ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal. Põhjenduseks toodi
lennukil riiklike tunnuste puudumine. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti
äärmise põhjalikkusega nii lennukit, selle meeskonda, kui reisijat. Nende
juurest leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu
jätkata.
9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri
usaldusmehe, kolonelleitnant Josep
Veltjensi, kes edastas Mannerheimile
Saksamaa juhtkonnalt poolt saadetud kirja. Selle Mannerheimi arhiivi
säiliku K/8/24 kirja tekst oli järgmine:
Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile
Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada,
et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise - Vene rünnakuplaan, mis näeb
ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei või oodata,
kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised
operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.
Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani
okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene
sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi
rannikule, okupeerivad Saksa relvajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad
niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nende Soome territooriumi osadele,
kust Vene vägede pealetung lähtub.
Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi,
peab ta Saksa valitsusele esitama järelpärimise, kas viimane on oma õhujõududega
toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse
Riigi välisasjade ministrile.
Berlin, 02. 04. 1940 J. von Ribbentrop Hermann Göring
Saksa Riigi välisasjade minister riigimarssal
Kirjale olid lisatud: fotokoopia 15. oktoobril 1939 sõlmitud, Stalini ja
Churchilli allkirjadega sõjalisest salalepingust ning sinna juurde kuuluvad
lepingu realiseerimise plaanid;
Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega
Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate
sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta; Lääne ja Ida ühise Saksamaa vastu kavatsetava sõja
organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde lisatud aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide
kohta Norras ning Saksamaa neljal rindel sõjalisse haardesse
võtmise kava ja rünnakuskeemid.
Pärast Soome okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja peale seda, kui
Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed olid hõivanud Norra, Taani ja Lõuna-Rootsi, pidi lepinguosaliste ühine
kindralstaap koostama ühise ofensiivpealetungi ajakava, kus nähti ette, et
Inglise ekspeditsiooniarmee üksused Põhja-Prantsusmaal marsivad koos Prantsuse
armeega Belgiast läbi ja asuvad Reini rindel rünnakule. Samal ajal Nõukogude
Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa merejõud
isoleerivad Saksa sõjalaevastiku, tõkestades põhjapoolse Põhjamere ja Doveri
ning Calais' harukanali kuni Saksa armee kahjutuks tegemiseni.
Rünnakuplaani järgi pidi peamine löök Saksamaale antama põhjast
Skandinaavia ja Taani ning idast Baltikumi kaudu. Operatsioonide kindralstaap
pidi jääma Pariisi.
Prantsuse ja Inglise õhujõudude ühine kindralstaap pidi moodustama
otsekohe koos Nõukogude Vene õhujõudude kindralstaabiga töörühma, mille
operatiivseks eesmärgiks oli Saksa õhujõududele hävitava löögi andmine, et
seejärel ühiselt alustada maismaaoperatsioone.
Sõjalisele salaleppele oli Nõukogude vene kindralstaabi nõudmisel
lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetes asuvad miiniväljad. Inglismaa
Royal Navi pidi alustama Norra vete mineerimist 5.-6. aprillil 1940.
Lisatud kaardil olid tähistatud oma
merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.
Mannerheimi
salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV
Liiduga 15. okt. 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku
Soome annekteerimiseks N. Liidu poolt, mis pidi olema lõpule viidud mais 1940.
Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks oli määratud 15. mai 1940. Sündmuste
edasise arengu käigus otsustati aga tähtajad tuua 1940. aasta märtsi keskele.
Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi
okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Vastavalt Briti admiraliteedi kavale pidi
kuninglik laevastik sulgema Saksa sõjalaevadele teed Põhjamerre, Skagerraki ja
Kattegati.
Rahusobitaja Rudolf Hess
 |
|
Rudolf Hess
|
Teatavasti lendas 10. mail 1941 ootamatult Inglismaale Hitleri lähedal
seisnud Rudolf Hess. Mannerheimi materjalide põhjal saab
selgemaks tema lennu eesmärk, milleks oli soov, alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks Saksamaa ning
Inglismaa vahel, et ära hoida sõda Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15.
oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud N. Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa
sõjalise salapakti koopia. Nagu teada,
arreteeriti Hess Inglismaal ja määrati hiljem
Nürnbergi sõjatribunali poolt eluks ajaks vangi. Ka Hessi materjalid on
kuni 2017. aastani salastatud.
Kuid Hitler
nurjas need lääneriikide ja N. Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude
alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9.
aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks "Weserübung" (Taani ja Norra
sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal
ajal kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa
vastu.
Mõlemad
Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N. Liidu ja lääneliitlaste
Saksamaa ründamise plaanid ja N. Liidu ning liitlaste sõjaline alians oli
sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.
Pärast
Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse
ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ning nende maade hõivamist sakslaste poolt,
pidi punaarmee, mis vahepeal oli oma relvajõude oluliselt suurendanud, andma
Stalini kavandatud rünnakuplaani järgi 1941. aasta juuli algul Saksamaale
sõjalise pealöögi. Kuid ka seekord
ennetas Hitler Stalini grandioosse rünnakuplaani „Groza” ja alustas 21. juunil
sõda N. Liidu vastu.
Marssal Mannerheimi arhiiv jäi aastakümneteks
suletuks
1945. aastal
vaatasid Mannerheim ja Tahvanainen kogutud saladokumendid üle. Osa neist
hävitati, osa anti riigiarhiivi. Tähtsamatest dokumentidest tehti koopiad, mis
hiljem Tahvanaineni valdusse jäid.
Soome
president Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse Nõukogude
Liidu otsustada, nõudis Vilho Tahvanaiselt surmaähvardusel, et see neid N. Liitu
ja lääneliitlasi rängalt süüdistavaid materjale ei publitseeriks, ega reedaks
nende olemasolu mitte kellelegi. Nii ei saanud Tahvananinen neid materjale
avalikustada ja andis need edasi autoriteetsele ning usaldusväärsele ohvitserile
V. O. Oramale, soovitades, et see need esimesel võimalusel avaldaks.
Kuid ka
Oramal ei õnnestunud tollal Soomes valitsenud poliitilistes tingimustes
Mannerheimi sõjalisi luurematerjale publitseerida, kuna Paasikivi järglane Urho
Kaleva Kekkoneni poliitiliseks jooneks olid soojad ja sõbralikud suhted
Nõukogude Liiduga. Nii oli ka Orama sunnitud oma kõrge ea ja halva tervise tõttu
need materjalid omakorda edasi andma erumajor Hautamäkile, kes nende
publitseerimisega tegeles ja alles hiljaaegu need raamatuna avaldas.
Peale liitlastega sõlmitud pakti läbikukkumist muutis Stalin oma
seisukohta. Nüüd püüdis ta igati
õigustada oma liitu hitlerliku Saksamaaga, kiites Saksamaa vallutusi Euroopas ja
manas lääneliitlasi Saksamaa ründamise kavatsuste pärast.
29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil ütles
välisasjade rahvakomissar V. Molotov oma ettekandes
muuhulgas:
“/…/ Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa
käsilaseks selle imperialistliku
poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nüüd nende seisukohad Nõukogude
Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad
klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi
vastu.”
Võib arvata, et Moskva sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli
Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääneliitlaste vastu, mis
võimaldaks tal käivitada oma
rünnakuplaan „Äike” (Groža) ja
anda Saksmaale hoop selja tagant?
Vaino
Kallas
Materjali
allikad: - „Die
Kameradschaft. Unabhängiges Mittellungsblatt für soldaten” –
1994;
-
Hautamäki raamatu kohta ilmunud artiklid;
Artikli autor ei vastuta artiklis toodud faktide
õigsuses.
Algtekst pärineb siit:
